ME HOOLIME TERVIKPILDIST
Täname väljaandeid ja reportereid nii Eestis kui maailmas, kes edastatud informatsiooniga maailma muudavad.
2021. aasta pressivabaduse päeva teema on “Information as a Public Good” ehk infot ja ajakirjandust info edastajana vaadatakse kui avalikku hüve.
Ajakirjanduse keskpunktiks on väljaanded ja väsimatult, teinekord ohtlikes või suisa eluohtlikes situatsioonides töötavad ajakirjanikud.
Kampaania on valminud koostöös:
R-Kiosk tänab ülemaailmsel pressivabaduse päeval kõiki, kes selle vabaduse eest seisavad. Tõe eest seismine pole alati lihtne. Vahel tähendab see viibimist ohtlikes olukordades. Mõnikord maailma tahkude näitamist, mille ees tahaks silmad kinni pigistada, kuid süda ei luba, sest vaikimine oleks piinavalt talumatu.
Tänu pressivabadusele on Eesti riik, kus poliitikud, ettevõtjad ja teiste elualade esindajad peavad oma tegude eest vastust andma. Pressivabadus on demokraatia arst ja valvur, mis on kohal pöördelistel hetkedel ja võib muuta ajaloo kulgu. Sõnal ja pildil on tohutu jõud. Pressivabadus ja selle eest seisvad ajakirjanikud tagavad teabe läbipaistvuse. Olenemata sellest, kas info täidab hinge rõõmu või kurbusega. Pressivabadus toob ühiskonda aususe.
Pressivabaduse heale tervisele saame kõik kaasa aidata. Eesti meedia tugevust aitab tagada meediaväljaannete sisu soetamine. See viib edasi kvaliteetset ajakirjandust, mille sisu on kontrollitud ja kergesti mõistetavalt edasi antud. Uudishimu on inimestele loomuomane, kuid vähe on neid, keda ahvatleb võimalus panna tervikpilt väikestest infokildudest ise kokku. Hoopis mõnusam on juua naabrinaisega terrassil kohvi, minna perega loodusesse matkama või ajada garaažist välja mootorratas, millelt tolm vajab maha sõitmist. Eesti inimestel on luksus kulutada süümepiinadeta aega meelepärasteks tegevusteks, sest oleme ajakirjandusvabaduselt maailma tipus. Ometi pole kõrge pressivabaduse tase enesestmõistetav. Eesti väljaannete sisu tarbides näitad hoolimist läbipaistva ja sõltumatu meedia suhtes.
R-Kioski müügipunktides on lai valik nii Eesti kui ka välismaist trükimeediat. Meie klientidel on võimalus ammutada emotsioone ja uusi teadmiseid erinevatest allikatest. Hoolime pressivabadusest ja hindame kõrgelt ajakirjanduse rolli ühiskonnas.
BERLIINI MÜÜRI LANGEMINE
Berliini müür on üks külma sõja sümboleid, mille seinad eraldasid demokraatiat ja kommunismi. Vabadusi ja suletust.
Kohati nelja meetri kõrguseni küündivat Berliini müüri valvas ligi 10 000 Ida-Saksamaa sõdurit, kes mehitasid üle 300 vahitorni, et takistada inimeste liikumist Ida-Saksamaalt Lääne-Berliini. Müüri ületamisel hukkus üle 250 inimese. Berliini müür lõhestas Saksamaad 28 aastat, kuni 1989. aasta 9. novembril julgete inimeste poolt jäädavalt kukutati. Sellel ajaloolisel päeval esines Ida-Saksamaa kommunistliku partei liige Günter Schabowski pressikonverentsil, kus välisajakirjanik esitas küsimuse reisivabaduse kohta. Schabowski otsis taskust välja paberi, mis talle enne pressikonverentsi kaasa anti ja luges ette, et kõigil Saksa DV ehk Ida-Saksamaa inimestel on nüüd võimalus vabalt reisida välismaale. Täpsustavale küsimusele, kas inimesed saavad vabalt reisida ka Lääne-Berliini, vastas Schabowski ekslikult jaatavalt, sest tegelikult pidid uued reisieeskirjad kehtima hakkama alates järgmisest hommikust.
Ometi oli džinn pudelist välja lastud. Uudise järgselt hakkasid Ida-Saksamaal suured inimhulgad kiiresti liikuma Berliini müüri poole. Ida-Saksamaa piirivalvuritelt nõuti võimalust minna Lääne-Saksamaale ja läbipääsud peagi avanesid. Ida-Saksamaa inimesed olid saavutanud igatsetud vabaduse.
Berliini müüri langemist peetakse sageli külma sõja lõpuks, mis kiirendas muuhulgas Nõukogude Liidu lagunemist. Berliini müürist on saanud ajalugu, kuid säilinud on õpetlikud meenutused. Lootus, et suudame teha minevikust järeldusi.
Ajakirjanikud, kes Berliini sündmuseid üle maailma vahendasid, aitasid kaasa Eesti vabadusepüüetele. Julgete ajakirjanike, pressifotograafide ja kangelaslike inimesteta seisaks müür keset Euroopat ehk tänaseni.
PRONKSIÖÖ
2007. aasta jaanuaris võttis Riigikogu vastu sõjahaudade kaitse seaduse, mille alusel kuuluvad säilmed ümbermatmisele, kui sõjahaud asub ebasobivas kohas.
Sõjahaua asukoha ebasobivuse määrab sõjahaudade komisjon, kelle ettepanekul otsustab kaitseminister, millised säilmed ja millisele kalmistule ümber maetakse. 2007. aasta märtsis tegi komisjon soovituse pronkssõduri juures olevad punaväelaste säilmed ümber matta.
Tööd säilmete väljakaevamiseks ja tuvastamiseks pidid algama 27. aprillil, kuid pronkssõdur viidi Tõnismäelt Kaitseväe kalmistule ööl vastu 27. aprilli. Rahutuste saatel.
2007. aasta aprilli lõpus leidsid peamiselt Tallinnas, kuid ka Ida-Virumaal aset sündmused, mis panid proovile riigi võimekuse saada hakkama pingelises ja kiiresti eskaleeruvas ning julgeolekut ohustavas olukorras. Neid 2007. aasta 26. aprillist 29. aprillini toimunud tänavarahutusi tunneme pronksiöö nime all.
Lahti rullusid meeleavaldused, mis kasvasid kõige suuremaks vandaalitsemise aktiks taasiseseisvunud Eesti ajaloos. Kolme päeva jooksul tänavatele kogunenud tuhanded meeleavaldajad, kes protesteerisid pronkssõduri teisaldamise vastu, loopisid korrakaitsjaid kõige kättejuhtuvaga. Oli selleks kivi või klaaspudel.
Lõhuti autosid, põletati Eesti lippe, purustati aknaid ja rööviti kauplusi. Politseinikud kasutasid korra loomiseks teiste seas valgus- ja heligranaate, pisargaasi ning veekahureid. Taasiseiseseisvunud Eesti Vabariik polnud nii laiaulatuslikku ja vägivaldset meeleavaldust varem näinud.
Ajakirjanikud ja pressifotograafid viibisid kõigi nende päevade ning ööde jooksul sündmuste keskel, et tuua avalikkuseni tervikpilt Eesti Vabariigi ühest rahutumast perioodist. Enda turvalisusega riskides, kuid tõe eest.
SEEFELDI DOPINGUSKANDAAL
Aastatuhande alguses oli suusatamine Eesti rahvuslik uhkus. See naelutas televiisorite ette pöidlaid hoidma sadu tuhandeid inimesi.
2002. aasta Salt Lake City meeste 15 kilomeetri klassikadistantsi sõitu, kus Andrus Veerpalu võitis kuldmedali ja Jaak Mae pronksi, vaatas ETV otseülekandes üle 430 000 Eesti inimese. Suusatamine oli spordiala, mille poolest olime maailmas tuntud. 2019. aasta 27. veebruaril, Austrias Seefeldis toimuvatel suusaalade maailmameistrivõistlustell, saavutasime taas rahvusvahelise tähelepanu. Avalikkuse ees hakkas lahti rulluma suur dopinguskandaal, mille osalisteks olid ka Eesti sportlased ja treenerid.
Seefeldi maailmameistrivõitlustel ei olnud Eesti koondisel suurt sähvatust olnud. Lootused olid meeste 15 kilomeetri klassikadistantsil, mille stardinimekirjas ka neli Eesti meest. Kaks neist starti ei ilmunud. Ajakirjandus hakkas kiiresti otsima vastust küsimusele, miks. Peagi hakkas pilt selginema.
Nimelt korraldasid Austria ja Saksamaa politsei 27. veebruaril ühisoperatsiooni “Aadrilaskmine”, mille raames vahistati viis murdmaasuusatajat. Nende seas Eesti koondise sportlased Karel Tammjärv ja Andreas Veerpalu. Samuti Kasahstani esindaja Aleksei Poltoranin, kelle treeneriteks olid Andrus Veerpalu ja Mati Alaver.
1. märtsil tunnistas Karel Tammjärv Eesti ajakirjanikele antud pressikonverentsil dopingu kasutamist ja ütles, et dopingut tarvitama kallutas teda Mati Alaver. 2019. aasta märtsis võeti president Kersti Kaljulaidi otsusega teenetemärgid Mati Alaverilt. 2021. aasta aprillis võeti teenetemärgid ka Andrus Veerpalult, kelle Rahvusvahelise Spordiarbitraaži antidopingu osakond tunnistas süüdi organiseeritud dopingusüsteemis osalemises. Murdmaasuusatamise mineviku sära on tuhmunud. Ilmselt jõudis tuhmuda ka riiklike teenetemärkide läige. Nende oma, mida enam pole.
Ajakirjandus kajastas Seefeldis toimuvat ja Eesti sportlastega seonduvaid protsesse väga põhjalikult. Spordiajakirjanikud ja fotograafid tegid tööd ja otsisid uusi infokilde nii päeval kui ka ööl. Ilma nendete oleks Seefeldist saabunud teave jäänud märgatavalt tagasihoidlikumaks.
