Frantsiis on osa Reitan Convenience Estonia emaettevõtte kultuurist. 7 Põhjamaa ja Baltikumi riigis tegutseva jaeäri enamus ettevõtted tegutsevad frantsiisiäri põhimõttel ning grupi väikeettevõtjad on hinnatud ja hoitud. Oluliseks kultuuri osaks on iga-aastane Frantsiisipäev, mille kulminatsiooniks on Aasta Frantsiisipidaja valimine. 2022. aasta kevadel toimunud Eesti äride Frantsiisipäeval välja kuulutatud Aasta Frantsiisipidaja on Pärnu Haigla frantsiisipidaja Jana Salumets.
Räägitakse, et juhuseid ei ole olemas, aga küllap juhtub iga asi õigel ajal ja õigel põhjusel. Nüüdseks pea 10 aastat tagasi otsustasin minna Mainori Kõrgkooli õppima ärijuhtimist. Seda üldse mitte plaaniga ärijuhiks hakata, pigem oli see mulle hästi suur väljakutse. Kui võtan endale miskit pähe, viin selle igal juhul lõpule – ma ei jäta kunagi midagi pooleli! Tegelikult oli see võrdlemisi keeruline – mul oli kodus 2-aastane laps, nädalavahetusel käisin koolis ja muidugi oli vaja teha ka õppetööd. Peale kooli tundus, et aega on maa ja ilm ning saan puhata. Tõtt-öelda hakkas mul aga igav – vajan tegevust, liikumist, suhtlemist. Saatuse tahtel nägi elukaaslane kuulutust, et R-Kiosk otsib ägedaid frantsiisipidajaid ning otsustasin proovida. Pean ausalt tunnistama, et olin hirmul egas uskunud, et sellega hakkama saan. Aga siin ma olen!
Frantsiisipidajana alustad poes töötades – see on väga hea lähenemine, sest just nõnda õpid nii äri kui töö iseloomu pisidetailideni tundma. Minu esimene R-Kiosk oli Pärnu Turuhoone väikepood. Seejärel Rüütli ning juhuse tahtel suviti ka Pärnu ranna pood. Mäletan selgelt kuidas muudkui tassisin kaste poodide vahel.
Kas tead, enamus minu ägedast meeskonnast on minuga algusest peale. Ütleksin, et oleme nagu pere – hingame ja tegutseme ühes rütmis. Teinekord pole isegi sõnu vaja, lihtsalt tead kuidas ja mida on vaja teha, või mida teine inimene mõtleb, arvab, tunneb. See on väga hea sünergia, milles tööd teha. Olgem ausad – meie päevad on ju pikad ja me teeme väga palju tööd. Seda on väga hea teha kokkuhoidvas meeskonnas. Teeme tööd ja armastame seda.
Edukas saab olla igaüks, kes on valmis ise panustama!
Ei liialda, kui ütlen, et minu töö on minu elu. Aee rütm kujuneb osaks sinust ja sellest saab elustiil. Minu noorem laps, kes on tänaseks 14, on sisuliselt poes üles kasvanud. Keskmine laps, kes nüüd juba 25-aastane, käis samuti abiks – ongi selline pereäri nagu Põhjamaades tavaks.
Neid hetki, kus väsid, tuleb ikka ette. See on osa elust — kellel neid päevi poleks? Hindan väga, et iga minu päev on erineva iseloomuga ning rutiini ei teki. Kindlasti on inimesed erinevad ning minule selline pidevalt liikumises olek väga meeldib. Muutun närviliseks, kui pean millegi kallali nokitsema.
Minu päevad on planeeritud nagu kellavärk. Ma arvan, et frantsiisiga alustamine oli keerulisem kui selle majandamine täna. Sa pead aru saama, mida see äri tähendab, mis keskkonnas tegutsed. Tunnistan ausalt, et minu raamatupidamisteadmised olid alustades kesised, ent kõik on õpitav. Mina hüppasin pea ees vette ja hakkasin ujuma. Mõtlen nii ka igapäeva-murede osas – kõike tuleb elus ette, aga siis tulebki kohaneda ja midagi muud välja mõelda.
Olen rahul, et minu meeskond on minuga olnud nii pikalt. Suviti vajan tavaliselt veidi abi ning siin tulevad tihti noored appi. Vahel on suisa kahju, sest väljaõpe on detailne ning siis need asjalikud väljaõppinud noored lähevad mujale. Aga käib asja juurde.
Kui veel mõned aastad tagasi kummitasid inimesi eelarvamused ja müüdid kioskielust ja tööst enesest, siis enam ma seda ei tunneta. Küll aga on noorte ootused väga kõrged just töötasule, mõistmata, et töösuhe on kahepoolne nagu iga teine suhe. Mõlemad pooled panustavad. Selleks, et hästi teenida, pead ka ise pingutama ja päriselt tööd tegema. Klienditeenindus ei ole pelgalt leti taga seismine ja naeratamine – meie töös on palju detaile, mis lõpuks tervikuna sellesama kliendikogemuse kujundavad, mille poole me püüdleme ja mis meile tasu toob.
Ma kindlasti ei mõtle endast kui ülemusest – oleme võrdsed!
Me ei tee auhinna nimel tööd, me teeme oma tööd, sest see on miski, mida armastame. Ma suhtun oma töösse päriselt tohutu kirega. Tunnistan, et Aasta Frantsiisipidaja tunnustus oli mulle tõeliselt positiivne üllatus ning puudutas mind väga sügavalt. Peaksime kõik julgema tänu vastu võtma, see on ju vajalik ja tegelikult hästi innustav.
Ma ikka naeran, et ma mängin R-Kioski kaupadega poodi, müües oma teenust, aga tegelikult on see koostöövorm nagu iga teine. Loomulikult on mitmed asjad palju lihtsamad – näiteks alustamine on lihtne ja riskivabam, sa ei pea kogu inventari ja kaupa välja ostma. Tunned, et on teatud seljatagune. Ikka on asju, kus ütled sõna sekka ja teemasid, kus tahaks ehk isegi rohkem kaasa rääkida.
Kindlasti on ka ajas olnud teemasid, kus R-Kioski poolelt tuleb mõni muudatus ja mina löön “sõrad vastu”. Ahjud on hea näide (naerab südamest). Tuleb välja, et ahjud on täna suureks abimeheks on ja nendega saab tõsimeeli kõike teha – super! Ikka naeran, et “peseb, koob ja küpsetab”. Niiet kõik on tasakaalu küsimus. Olen kindlasti ajas rahulikumaks muutnud ja leidnud hästi mõnusa kooskõla endaga.
Mulle meeldib elu ettevõtjana – ei kujuta end palgatööl täna üldse ette. Mulle väga sobib teha palju, ise planeerida, oma käe järgi kujundada. Ka oma aega. Olen nii harjunud.
Frantsiis annab võimaluse lõigata täpselt niipalju lõivu kui oled valmis ise panustama. Ma tõesti ei näe kurtmiseks põhjust – me teeme väga palju tööd. Hoian alati teatud reservi, näiteks pean teadma, et mul on kahe kuu palgafondi raha.
Mis iganes juhtub, pean olema võimeline oma töötajate eest hoolitsema.
Täna näen, et elekter ja mahakandmised on kaks kõige suuremat kulu – teen endast kõik, et ei peaks toitu ära viskama. Ühelt poolt ei taha ma visata ära toitu, teisalt on see kõik ju raha ning selle mõtteviisiga pean harjutama ka töötajaid. Näiteks Pärnu haiglas hindame peagi-aeguvad tooted -50% alla, et ei peaks toitu ära viskama.
Hea klienditeenindus on kahtlemata oluline osa jaeärist, ent muidugi väga tunnetuslik. Usun, et klienditeenindus on teekond, mis saab alguse hetkest kui klient meie juurde sisse astub kuni selleni kui ta lahkub. See kogemus peab olema talle mõnus, meeldiv, mugav. Nii on ka suhtlusega. Inimene peab end hästi tundma ja hea teenindaja tunneb selle õige tonaalsuse ära ning läheb “mänguga” kaasa. Oleme oma töös professionaalsed ning liigne familiaarsus ei sobi. Kui klient astub poodi, jäävad isiklikud jutud kõrvale. Austus ja tähelepanu on kliendil ning usun, et hea teenindaja tunneb selle ära.