Berit Heinmets: kestlikkuse aruandlus on raske, aga pingutust väärt maraton
Põhjusega öeldakse, et andmed on kulla hinnaga ning targalt kasutatud info aitab teha õigeid äriotsuseid. Mingil põhjusel ei nähta seda seost seni veel Euroopa Liidu kestlikkuse aruandluse direktiivi (CSDR) alusel peagi rakenduval kohustusel kaardistada ettevõtte tegevuse laiemat mõju. Lähemal kokkupuutel julgen väita, et tegu on siiski äriliselt ülimalt vajaliku andmemahuga, nagu finantsaruanne, mis näitab kätte võimalikud kokkuhoiukohad ning ärivõimalused, kirjutab Reitan Convenience Estonia kestlikkuse- ja innovatsioonijuht Berit Heinmets.
Arenguseire Keskuse hiljuti avaldatud raportist “Eesti ja Euroopa elanike keskmine keskkonnajälg“ selgus, et keskmise Eesti elaniku keskkonnajalajälg on 3,8 korda üle Maa taluvuspiiride. See on kõrgem ka keskmise Euroopa elaniku jalajäljest (2,9). Seega, kui on veel neid, kes kahtlevad rohepöörde vajalikkuses või küsivad, kas meil on keskkonnaga mingi probleem, siis tegelikkuses seisab meil ühiskonnana ees tõsine väljakutse, millega on vaja tegeleda nüüd ja praegu.
Mugavuskaubanduses tegutsedes mõjutame väga otseselt nii keskkonda kui ka ühiskonda tervikuna. Seda muuhulgas läbi toidupakkumise ning selle planeerimise, transpordi ja elektritarbimise, aga ka tööandjana, sest meie ärides töötab ligi 400 inimest. See tähendab, et tänaseid norme arvestades peame oma äri ümber kujundama selliselt, et oma tegevusega ümbritsevale avaldatav mõju oleks mitte miinus-, vaid plussmärgiga.
Mõjude hindamine ning riskide kaardistamine kannab kasutegurit igale pikaajalise tegevusstrateegiaga ettevõttele. Kuna tegemist on töömahuka ülesandega, pole sellest paljudele seni veel kujunenud regulaarset harjumust. Omal moel annab jõustuv direktiiv selleks nüüd uue stiimuli. Mõistagi on süsteemne mõjude hindamine aeganõudev ja kindlasti täiendav töömaht, ent pakub vastutasuks sisulist ülevaadet äritegevuse mõjust ja kitsaskohtadest, mis tähelepanu vajavad ning kuidas saavutada säästu ebavajalikelt kuludelt.
Kõigile tuttaval finantsaruandlusel ja süsiniku jalajälje mõõtmisel on küll teatud sarnasusi, aga ka olulisi erinevusi. Seda ainuüksi põhjusel, et viimase tegemiseks pole veel piisavalt kogemusi ega tööriistu. Samas finantsandmete kogumine on üldlevinud praktika, mida suunab seadusest tulenev raamistik. Oluline erinevus seisnev veel selles, et kui finantsandmed hõlmavad suuresti ettevõtte enda tegevust, siis süsiniku jalajälg nõuab selgust ka näiteks selles osas, mis toimub tarneahela kaugemates punktides. Reitani äridel on näiteks enam kui 200 partneri, kelle infot vajame ning see muudabki pildi keeruliseks.
Selge on see, et tulevikus peaks ka süsiniku jalajälje arvutamiseks vajalike andmete kogumine ning analüüs toimuma automatiseeritult. Täna paraku see nii veel pole ja vajab omavahelist koostööd. See omakorda tähendab suurt hulka käsitööd, mis võib kõrvalt vaadates oma detailsuses tunduda kohati täiesti jabur. Näiteks oleme sõna otseses mõttes kaalunud töörõivaid, et hinnata nende tootmise keskkonnamõju. Oleme murdnud pead selle üle, kuidas mõõta müügikohas tekkivate jäätmete hulka kui tegutsed ühes paljude teiste ettevõtetega suurel kaubanduspinnal. Oleme kulutanud lugematul hulgal tunde, et planeerida pakendeid olukorras, kus jäätmekäitluse korraldus vajab ammu juba seadusandlikku muudatust. Samuti veename iga oma partnerit jagama meiega infot selle kohta, millise sõiduvahendiga ja kui pika vahemaa on tema tarnitav kaup poodi jõudmiseks läbinud.
Nende arutelude ja andmete kogumise käigus olen näinud positiivset arengut: mida kaugemale me ise läheme, seda enam hakkavad ka teenusepakkujad ja partnerid andmeid koguma ning seeläbi oma tegevuse mõju paremini hindama. See pole veel küll Eestis aktuaalne, kuid näiteks Põhjamaades peab jaekett täna juba teadma sedagi, millist sööta sööb vasikas, kelle liha on toodetes kasutatud. Ühel hetkel ootab see ka meid ees, sest see on oluline ning mõjutab otseselt nii inimeste tervist kui ka keskkonda.
Ometi ei kogu meie ega keegi teine andmeid ju pelgalt kogumise või raporteerimise eesmärgil. Tegelikult ilmneb selle raskelt tulnud protsessi väärtus alles siis, kui hakata hindamise tulemusi kasutama mõõdetavate eesmärkide seadmisel ja tegevuskavade koostamisel. Hoolimata sellest, et oleme alles kestlikkuse tegevuskava elluviimise teekonna alguses, näeme juba täna, kuidas kulust saab investeering, mis tasub end ära. Seda mõttekäiku selgitame ka partneritele, keda andmete küsimisega omakorda enda jalajälje peale mõtlema nügime.
Tegelikult on nii, et raporteerimiskohustus laieneb varem või hiljem kõigile, selle vastu ei ole mõtet võidelda. Küll aga soovitan alustada kohe, sest andmete kogumine võtab aega. Samuti võtab oma aja tegevuste ajaraamile asetamine ning mõtestamine, mida ja millisest kanalist ning milliselt partnerilt on vaja küsida. On ainult aja küsimus, kui näiteks tarnijaid hakatakse valima selle järgi, kes suudavad andmeid pakkuda ja oma jalajälge mõõta. Kõrvale jäävad need, kes seda ei suuda või ei taha. Seega on see lõpuks paljudele ka puhtalt ellujäämise küsimus. See puudutab ka näiteks laenuraha kättesaadavust, sest pangad küsivad juba täna üsna detailselt ettevõtte mõju kohta ning mida suurem on negatiivne mõju, seda kallimaks muutub laenuraha.
Eelnev pole aga paraku veel kaugeltki üldlevinud arusaam. Milttoni tellimusel Norstati poolt Eesti ettevõtete juhtide seas hiljuti läbi viidud uuring kinnitab, et vaid 56% ettevõtetest on alustanud enda tegevuse keskkonnasäästlikumaks muutmisega. Kestlikkuse aruandlus ning seda suunav Euroopa Liidu direktiiv näib aga sootuks kauge ja segasevõitu asjana – enam kui pooled ettevõtete juhtidest kinnitavad, et ei tea üldse, millega on tegu. Neist, kes kohustusest midagi kuulnud on, ütleb koguni 27%, et ettevalmistusi aruandluskohustuse täitmiseks ei ole tehtud, ega plaanitagi teha. Täna pole veel piisavalt survet ka väljastpoolt, olgu selleks kliendid, koostööpartnerid või töötajad, ent me oleme selle poole teel!
Kurvastav on lisaks üldisele teadmatusele aga eeskätt juhtide meelestatus. Peamiste põhjustena, miks ettevõtte keskkonnasäästlikumaks muutmisega pole alustatud, nimetatakse vajaduse puudumist ja teadmatust selle kohta, mida võiks teha. Seega viskan lõpetuseks õhku kolm universaalset mõtet, mis võiks iga ettevõtja panna ümber hindama hoiakut vajaduse puudumise kohta: esiteks kaasnevad targalt tehtud kestlikkuse aruandlusega kulude kokkuhoid ning peidetud ärivõimalused, teiseks paraneb tööandja maine ja töötajate lojaalsus ning kolmandaks saame selliselt ka parema elukeskkonna. Viimane on meile kõigile tegutsemiseks vajalik.