Kas toidu hinnakasvu varjatud kasu võib olla raiskamise vähenemine?

14.11 Delfis ilmunud arvamusrepliigis arutleb meie innovatsioonijuht Berit Heinmets kas toidu hinnakasvu varjatud kasu võib olla raiskamise vähenemine (viite Delfi artiklile leiad siit).

Keskkonnaministeerium teatas sel sügisel, et Eesti kodudes visatakse aastas ühe inimese kohta ära keskmiselt 25 kilogrammi toitu, milles mängivad lisaks kodumajapidamistele rolli ka toiduainetööstus ning kaubandusvõrk. Beriti sõnul tuleb toiduraiskamise ennetamiseks teha põhimõttelisi muudatusi nii toidukogustes, tarneahelas kui ka väljapanekutes. Olgugi, et muutused ei sünni üle öö, võib praegusel majanduslikult keerulisel ajal olla oluline roll protsesside kiirendajana, kuna sunnib meid kõiki üle vaatama senine praktika nii tarbijana kui jaeäridena.

Toiduraiskamine on kestliku maailmavaate ning sellest lähtuva kaupmehe üks põhilisi valupunkte. Toidu tootmisel, transpordil ja käitlemisel tekkiv süsinikdioksiidi heitkogus on märkimisväärne ning toidu sattumisel prügilasse tekib metaani, mis on väga tugev kasvuhoonegaas. Keskkonnale avaldatava tohutu negatiivse mõju kõrval on aga veelgi ehmatavam teadmine, et hinnanguliselt sureb iga nelja sekundi järel maailmas üks inimene nälga. Eestis elab sügavas materiaalses ilmajäetuses ligi 10 000 last, kelle jaoks pole täis kõht tavapärane osa igapäevaelust. See tähendab, et me ei tohi ega saa jätkata oma tegevust nii nagu varem, olgu kaubanduses või tarbijakäitumises laiemalt.

Meie äris on toiduraiskamise vähendamise seni toimivateks sammudeks olnud koostööd nii Toidupanga, toidukappide ning alates augustist Eesti turule laienenud toidu päästmise rakendusega ResQ Club. Lisaks toidupäästmisele on aga oluline toiduraiskamise  ennetamine ehk segus, miks toit ostmata jääb ning oma tee prügisse leiab. Ettevõttesiseste süsteemide analüüsimine on meil töös, ent julgen juba praegu öelda, et suure tõenäosusega tuleb põhimõttelisi muudatusi teha nii tarneahelas, väljapanekutes kui ka toidukogustes. Samuti on võtmetähtsusega tarbijate teadlikkuse tõstmine, sest muutused saavad alguse just meie endi teadlikkusest ning tavapäraste käitumismustrite muutustest.

Vähem on parem ning peagi aeguv on kvaliteetne

Olgugi et väljakujunenud harjumuste muutmine pole kaugeltki lihtne, peituvad just siin toiduraiskamise vähendamise seisukohast parimad võimalused. Toon kaks konkreetset näidet, mis annavad võimaluse igaühel hinnata oma valmisolekut muutuseks.

Esiteks, tihe konkurents on tekitanud inimestes ootuse, et kaupluste toiduvalik oleks mitmekesine ning riiulid alati täis. See tähendab näiteks külluslikku valikut tavapäraselt lühema säilivusajaga värskest  toidust, mis on letil olemas nii hommikul poodi avades kui ka viimastel minutitel enne sulgemist. See on siiani olnud üks olulistest kaupluste kvaliteedinäitajatest. Enamasti tähendab lai valik, eriti lühikese kehtivusega toidutoodete  hulgas, ka suuremat toidu mahakandmist ja ära viskamist.

Usun, et kasvavate kulude taustal süveneb vajadus vaadata üle toiduvaliku pakkumus ning see omakorda mõjutab inimeste tarbimist. Soovin väga, et uus normaalsus tähendaks, et nii inimesed kui ka kaubandusvõrk võrdselt planeerivad toiduostu otsused läbimõeldumalt ning  igal ajahetkel pole kõike korraga poest saada. Võib tunduda, et kaotame harjumuspärases valikus, ent seeläbi mõtleme ostud paremini läbi ning sellel on kindlasti oluline mõju toiduraiskamise vähendamisele.

Teiseks, kaubanduses on palju kaubagruppe, mille säilivustähtaeg on piiratud. Nii näiteks lähevad R-Kioskites kui ka Caffeine kohvikus enim raisku just värsked salatid, võileivad ning küpsetised. Teeme küll läheneva tähtajaga toidule alati allahindlust, et inimesed saaksid hea söögi soodsama hinnaga ning see ei jõuaks prügisse,, ent näeme endiselt ettevaatlikkust osta läheneva säilivuskuupäevaga ja allahinnatud tooteid. Tegelikkuses on peagi aeguv toit endiselt kvaliteetne, maitseb hästi ning tihti saab selle tavahinnast palju soodsamalt. Seega olen kindel, et just see saab olema teine oluline muutus senistes harjumustes. Loodan, et juba õige pea valib inimene teadlikult toote, mille aegumiskuupäev on lähenemas, võites sellega hinnas ning päästes ühe toiduportsjoni äraviskamisest.

Inflatsioon kiirendab muutusi

Ilmselt ei toimu need muutused siiski üleöö, aga praegusel majanduslikult keerulisel ajal võib olla siin oma oluline roll protsesside kiirendajana. Inimeste tarbimiskorv kallines septembris aastases võrdluses koguni 24% võrra. Väga kiiresti on tõusnud kala, liha, leiva ja piimatoodete hinnad. Puu- ja köögiviljad on kallinenud veidi vähem. Toiduainetööstus on sellise inflatsiooni tingimustes paratamatult sunnitud oma müügihindu oluliselt tõstma, kuna marginaalid on väikesed ja energia osakaal tootmiskuludes suur.

Seega kui näha kiires hinnatõusus midagi positiivset, siis toon toiduraiskamise vaates välja neli võimalikku arengut.

1. Esiteks tegelevad toidukaupmehed täna tellimuste võimalikult täpseks saamisega aktiivsemalt kui kunagi varem, sest iga raisatud toode omab keskkonnamõjule lisaks ka järjest suuremat hinnasilti.
2. Teiseks muudab hinnatõus inimesed toidu suhtes valivamaks. Korraga ostetakse vähem ning kodus valmistatavad toiduportsjonid muutuvad väiksemaks. Selle tulemusel väheneb kodudes rikneva toidu hulk.
3. Kolmandaks tähendab inimeste ostutundlikkus suuremat valmisolekut osta soodushinnaga tooteid, mis aitab väga palju kaasa toidu raiskamise vähendamisele.
4. Ning neljandaks, kasvav toiduabi vajadus avaldab suuremat survet kujundamaks leebemad õigusaktid toidu käitlemisele. Täna on need reeglid väga karmid ning kaubandusettevõtetel on olnud väga keeruline aeguvaid toiduaineid inimtoiduna turustada ning see omakorda tähendab, et toit visatakse abivajajateni jõudmise asemel lihtsalt ära.

Iga muutus algab meist endist. Toiduraiskamine on probleem, mis ei lahene ise, ent mille mõju on ulatuslik ja kasvav, puudutades meid kõiki. Samas on see ka võimalus panustada paremasse keskkonda, luua häid suhteid oma kogukonnaga ning teha äri efektiivsemalt ning hoida kokku ressursse. Loodan siiralt, et oleme siin suurte muutuste lävel.